Mida oled sa teinud , et pärast mitmeid aastaid ei suuda ma ikkagi sind enda peast välja saada ? Mis on sinus nii faking erilist , et mu süda lausa karjub su järgi ja mõistus ei suuda enam paigal püsida ?
Ma olen nõus , et mälestused jäävad.. Kõik need kohad ja laulud .. las nad olla . Aga miks peavad need tunded periooditi välja lööma ? See on lihtsalt juba õudne..
Mitte ükski magama minek ei möödu enam selleta, et ma sulle ei mõtleks. Mitte ükski teemakohane jutt ei lõppe ilma, et sind oleks kas või korraks mainitud .
SA pole enam see sina keda mina tundsin, sa pole enam see .. aga ma siiski tunnen sellest kõigest nii meeletult puudust .
Tegelikult on palju tahetud kasvõi natukest aega, et sinuga koos olla .. See pole see aga äkki ikkagi on ?
Ma oma mõistusega suudan sind anda vabaks, sind reaalselt mitte tahta . Aga nagu näha siis tunne minu sees keerab asja kõik risti vastupidi ja see ei meeldi mulle .. see tekitab minus paha tuju, asjatuid ärevushooge ja lõpuks viib see mu hullumiseni !
Anna andeks , ma ei oska sust ikka veel lahti öelda ! :'(
No comments:
Post a Comment