* Ma tunnen, et ma ei tunne sind üldse. Ma põgenesin selle eest, et ma ei tunne sind üldse, mis tekitas minus üha enam tunde, et ma ei tunne ka iseennast. Kadudes armastusse, kaotame iseenda.

Me tahame meeldida ja me tahame, et teine inimene meeldiks.Selle kaudu õpime ebateadlikult silmi kinni pigistama teise inimese «puuduste» suhtes, mida me teada ei taha ning ka iseenda puuduste suhtes, mida arvame, et teine inimene ei taha teada. Ja see toimub kahepoolselt.

Me elame ning armastame üksteist illusoorses maailmas, mille me oleme koos loonud. Mina peidan enda vigu ja ei tunnista sinu omi.

Jah, ma olen katki. Minu maailm on katki. Ja minu hing on katki. Liimi mul ei ole, kuid mul on minu mõtted. Need mõtted, mida ma kunagi ei jaganud ning mida sa kunagi ei kuulanud. *